Reis Koola poolsaarele - Tiit Johani

Avaleht >> Reis Koola poolsaarele - Tiit Johani

Miks inimene võtab ette sellise reisi siiski tundmatusse, kaugele meie igapäevasest keskonnast ja kodumugavusest? Eks see on tung avastada midagi, mis on käinud inimkonnaga kaasas hallidest aegadest peale ja toonud meid tänapäeva koos meie teadmiste , hüvede ja hädadega, mis ikka meie endi poolt meie endi jaoks loodud.

Eks on neid põhjusi teisigi. Viibimine kaugel kodust annab võimaluse näha asju -igapäeva probleeme hoopis teises valguses-selgemalt. Siinsed tähtsad asjad muutuvad seal pisiasjadeks, mis sulavad kokku tühiseks taustaks. Kaugus toob esile globaalsemad probleemid ja läbi selle vabaned ise oma muredest, sest need on lihtsalt tühised. Vabanemine-vabana tunda-see on teraapia, mis kulub vast kõigile.sellises olekus suudad näha teisi väärtusi,mille poole oled püüelnud aga tulutult. Ikka libiseb see kätevahelt liblikana. Siis väärtustuvad siinsed pingutused hoopis teisena.

Pannes end proovile -käia ära-naasda koju- see annab jõudu,eneseusku ja meelekindlust edaspidiseks.

Kõike eelnevat kokkuvõttes võib öelda ka lihtsamalt-tahaks näha sügiset põhjamaal, püüda kala ja lihtsalt puhata. Selleks ei lähe palju vaja. Otsustada , helistada, tasuda reisikulud selles tühises materjaalses väärtuses nagu raha , pakkida asjad ja tunda reisieelset pinget ,mis võib olla üsnagi koormav.

Tagasiteed enam ei ole.

Iga reis algab teele asumisega - teele saatmisega - hüvastijätmisega - uute tuttavatega - kas kõik ikka sai kaasa?

Nüüd reisikaaslastest: 

Kaarel-omad vastuolud eneseteostuses ja teostamatuses-ennast leidmas.Ränduri kogemus. Isaga on ehitanud Karjalasse looduskaunisse kohta järvede ja kaljude vahele majakese, mida iga aasta on külastanud.Rändaja hing ja kalamees muidugi.

Olle- Tallinna mees - käinud kalal nii Karjalas kui ka Koolal.Tõsine kalamees.

Kalev -Hiidlane Haapsalust. Palju reisinud, seega kogenud. Sellisel kalpüügireisil ei ole käinud aga teab, mis kalapüük on.

Igav temaga ei hakka.

Valeri-Igati kogenud sell. Palju reisinud Karjalasse ja Koolasse. Püüdnud naaritsaid ja ondatraid, põgenenud vardjate ja iseenda eest.Elanud kuude viisi enda ehitatud onnides ja valdab oskust looduses toime tulla. Suur lõhepüügikogemus. Grupi juht.

Rami-ettevõtja Soomest. Lendõnge proff- kalalkäimiseks on suur matkabuss- suved Lapis. Soomlane!!!Eestis Tembu vembu maa, kodus lennuk, helikopter,tuletõrjeauto, miilitsa mootoratas ja palju muud temale vajalikku.

Kari-Rami firma töötaja. Lendõnge korüfee. 30 aastat praktikat. Tõsine kalamees.Punane viltkaabu.

Mina-Oman kooliajast põhjamaal käimise pisikut .Tunnen end looduses kodus.Hing karjub millegi sellise järgi. Vajan paljude ebaõnnestumiste jadas ühte kordaminekut.

Soome jõudsime .Toll, olles meie asjad ülevaadanud ja koeraga läbi nuuskinud,meie reisiplaani ära kuulanud-selles küll kahelnud, soovis meile siiski head reisi. Järgmine peatus oli Rami juures kodus.Laadisime peale veel kõiksugu kalapüügivarustust kummipaadi ja mootorigi jne. Kuni oli peal kõik see, mis läheb vaja ja mis võis vaja minna.Nagu hiljem selgus, midagi jäi ikka maha - paadipump.

Iga korralik reis algab korraliku saunaga!

Võtsime mitu leili järjest ja pärast veel kerge eine ning asusimegi teele .Piirini oli ligi 700 km sõitu ja piiripunkt avatakse hommikul kell kaheksa.Peale esimesi kilomeetreid märkasin, et olin kella sauna unustanud.Olin selle just reisi jaoks käele pannud ja seda üle pika aja. See oli kui hea enne, üks tarbetu ese jäi maha, Nagu aeg ilma kellata ei ruttaks.

Soome teed lasevad bussis magada ja nii ongi hommikupeatus kuskil piiri lähedal parkimisplatsis.Prügikastid, kemmergud, puhtus, hommikupäike, eemal järveke.Pesen vähemalt näo,et piiril äratuntavam välja näha.Uuritakse kaarti. Hommik on põhjamaiselt karge - päiksepaisteline, kui see nii ka jääks. Kodu on juba kaugel koos paljude tähtsate ja vähetähtsate asjadega.

Soome piiripunkt. Uuritakse kuhu minek. Ametniku nägu ,olles kuulnud meie reisisihti, jätab väljalugemiseks ainult ühe------ebanormaalsed.

Vene toll-suhtumine normaalne, mitte just teretulemast,seisukoht sama -----ebanormaalsed.

Kaasa on võetud palju vajaminevat ja vajaminevat on palju. Üks on õlu. Tundub,et sellel on säilivusaeg lühike ja see tingib selle pideva tarbimise. Istub see nii eestlastele kui ka soomlastele. Õlle tarbimisega kaasnevad sagedad veelaskmise ,suitsu ja seljasirutamise peatused. Teed kulgevad üsnagi sirgelt, aga kvaliteet on venepärane. Õlleuim leevendab teekonarusi ja silub vist ka visuaalselt elutee kõverusi. Sõita on seda teed ligi 900 kilomeetrit.Sööme hommikust esimeses tanklas. See meenutab pigem soome varianti kohalike töötajatega. Teenendus on hea ja 100 rublaga saab kolmekäigulise kõhtu. Kui on soovi saab ka kolmandikuga sellest hakkama- belmeenid maksavvad 16 rubla. Täiendatakse õlletagavarasid ja bussile kütet ning teele. Õlle hind , nagu selgus hiljem, ei olnudki soodne-piiriäärne koht. Enamus kliente keda tuleb teenindada on ju soomlased.Metsaveorekade rivi on pikk. Küll tühjad küll täis. Silma hakkavad peale paberipuu veel metsakuiva männi koormad. Igal soomlasel ei ole veel kindlasti sellisest puust sauna või mökki.

Vahepeal on tee praktiliselt olematu aga paistab, et plaanitakse midagi tegema hakata. Teeääres on ehitustehnikat ja kohati on mõni lõik isegi asfalti pandud. Üleval on hoiatavad märgid aga läbisõites selgub, et need on tuleviku jaoks pandud. Samas kus märke ei ole on tööd pooleli ja tuleb ruttu kiirust vähendada. Arvata võib, et märkide paigaldajad on ühed ja teeehitajad on teised-plaanid on ühed ja realsus teine-sellest ka see ebakõla.Märgipanijad on täiesti omas graafikus.Töölisi ei ole näha.

Murmanski trass.Tee läheb paremaks. Võtsime peale ühe hääletaja. Mitukümmend versta enne ja samapalju edasi ei olnud ühtegi märki asustusest ja seal ta hääletas vastu õhtut. Oli teine läinud kuhugi ,eest ei leidnud kedagi ja nii tuli minna tagasi. Kohe tekkis küsimus- kes nüüd on ebanormaalne? Tundus,et ta ei olnud sündides kõike vajalikku kaasa saanud, või siis mitte midagi ülearust Söögikoha peatus. Teeäärne parkimisplats on on täis vene veoautosid. Remonditakse ja süüakse ja asutakse teele. Kõik on räämas , must , räpane -troostitu. Toidutares tellime kanakoiva ja ploffi. Soojendataks mikros aga see on kui mingis reklaamis, et kui palju saab 39 sendi eest. Igatahes puder on leige ja kints pigem külm. Kanakoiva päritolu tundub olema küll kuskilt sõjaväe tagavarade laost ja aastatest 40. Parem vist oligi , et ei soojendatud, muidu oleks lõhnama- haisema hakanud. Järgmine söögipeatus tuleb alles sajaviiekümne versta pärast. Vahepeal on tühjus.Karta oli ,et see söök hakkab kõhus oma elu elama ja kiiret väljapääsu nõudma aga meestel, selle suure õllekoguse sees ei juhtunud midagi.

Vastutulejad - järelsõitjad on Kamazid, Mazid, Kasjolikud ja Gazikud, Zigulid ja Volgad ning Uazikud. Lähitulesid keegi põlema ei pane enne kui muidu enam kuidagi ei saa. Mõni auto sulab ümbrusega nii kokku, et tuleb lausa üllatusena. Ootamatusi on teisigi. Mõni juhuslikult kasutamata jäänud kruusa hunnik või suured augud asfaldis. Kus on oht kõige suurem seal on süüdatud lõke ja see teeb valvsaks.

Järgmine söögikoht on normaalne. Võtame täiskäigu kõigile . Ninapeale tuli see seitsekümmendviis rubla ja koosnes see rosolnikust - veidci üle soolatud aga kokk ju selles nö. armumise eas - arusaadav.Salat- tomatilõigud koorega, pluss pool teeklaasi hapukoort veel lisaks . Puder guljaðiga ja kohvi või tee või õlu vastavalt maitsele. Söök suurepärane, suhtumine hea- nii ka enesetunne.Jätkame sõitu. Raske on valida õiget kiirust. Kohati lubab sõita , siis jälle raputab mis kole.Ei saa - vean ju inimesi ,mis siis ,et "ebanormaalseid".

On jätkuvalt öö ja olen roolis.Murmanski trassi teed on remonditud ja tõesti head. Jälle 250 versta ja tuleb Kandalaksa. Tangime bussi kütusega ja ostame kaasa ööpoest viinad ja õlled. Kõik reisikaaslased ei pane seda peatust tähelegi ja sõit jätkub Umba poole.Väsimust ei ole ja ega võõras tee ei lasegi uinuda----Rami aitab kaasa innustunud vestluskaaslasena.110 versta möödub märkamatult ja olemegi Umbas. Pargime bussi lahe äärde ja heidame magama kes kuhu aseme bussis leiab. Kes üle mitme istme, kes põrandal, kes pehme aseme meie kõigi asjade otsas.

Hommik tõi seletust. Kohtumine meid võõristava Paðaga ja plaan oli koos. Teeme aega parajaks ühe väikese jõe suudmes. On mõõn.Võtame väikese eine, päralejõudmist tähistame toostiga ja säeme end metsikuma reisi jaoks valmis. Kiiremad jõuavad käia ka jõge ennast katsumas.Kohta kus asume on planeeritud allvee turismi keskus, ehitusega on alustatud. Enesetunne oli reibas, sest kala olime juba näinud- Umba jõe silla all ujusid kolm suurt lõhet. Paðalt oli kuulda, et üks grupp käinud eelmisel päeval Umba jõepeal pildumas- aga ei midagi. Kala hüppab ja teda on aga ei söö - lanti.

Reis jätkub ja selleks on juba väikest julgestust vaja. Järgmine transpordivahend on väike purjekas-mootorpaat, ütleme, et alus. Laaditakse peale kütuse vaate, kartuleid jm. Sööki ja jooki külale nimega Zavanga.Kui kõik kohalike asjad peal on järg meie kraami käes. Seda ei olegi nii vähe. Seljakotid, toidukastid ,ridvakotid, mootor ja bensiin jne. Kõik see kaob trümmi ja luugid suletakse hoolikalt. Küsimuse peale, et miks nii, on vastus kiire: "see kõik on ühel hetkel vee all". Milline rumal küsimus. Paadimehed teevad veel ringi linnas ja meie proovime nii kaua , mis kala sadamas otsa tuleb. Kaarel on hea käega. Peagi on mingi, end kalaks nimetav elukas otsas ja seda mitu korda järjest. Väljanägemine on kõike muud kui isuäratav. Esimene kala ikkagi käes.Vist mingi meripuuk.

Meie marsruut kulgeb mööda Valgemere ranniku äärt 150 versta ja pidi planeeritult kestma 14 tundi. Meeskond on väsinud, sest seljataga on mitu reisi edasi- tagasi , veetud on soola gorbuuðat. Hooaeg on olnud edukas ja ilmad on lubanud sõita. Kajutis on köök , wc ja neli nari magamiseks pluss kaks kohta vööris. Meie õnneks on laevuke varustatud navigatsiooni seadmetega, mis Valeri on toonud siia eelmiste reiside aegu.Ilm pidi olema siin kapriisne ja laine tõuseb kiiresti. 14 tunni joksul võib tõesti olukord muutuda. Väljasõidul on udu ja sadamast lahkumist tähistatakse tugeva huilgava signaaliga.

Meeskonnas on kaks meest. Kapten on Zavangast nö. kohalik- tulesäde- lokkis punapea. Ikkagi kapten. Teine mees- vanem- pärit Arhangelskist. Suvel on Umbas laeva peal. Talvel kodus pere juures. Meeldib vabadus. Arhangelskis ehitas allveelaevu- pidev kontroll tsoonis ja silm kuklas - kellele see meeldib. Räägime pikemalt kohalikust elust, loodusest , loomadest, kaladest ja inimestest. Ees on kaljud üsna järsult otse mere kaldal- siin pidi kalda ääres olema sügavust 80 meetrit- allveelaevade polügon. Täna õppusi ei ole. Tõstavad ju Kurskit alles üles---- kõik tuleb ju ümber õppida.

Jälle on udu. Kaugele ei näe. Püüan siiski võimalikult palju olla üleval tekil, et vaadelda merd.Binokliga nägi mitut hüljest ja mõningaid veelinde eemal. Mul õnnestus märgata ühe valgevaala veepeale tulekut . Seda küll korraks aga ikkagi. All kajutis jätkus vennastumine . Räägitakse võidu ,läbisegi mootorimürinaga. Pliidil podiseb põhjapõdra lihast hautis koos kartulitega. Räägime veel laevukesest endast ja minu rahustuseks öeldakse,et alusel on õnnestunud tormikindel kere. Pudelid tühjenevad-sakummiks on soolalõhega leib -----sobib ideaalselt. Võib magama minna. Mootori mürin uinutab peagi. Öösel tekkib üks teatav vajadus.Kapten on sillas igas mõttes,aga ega seegi värske ei paista olema . Silm vajub kinni-tee ju selge -mittu korda ju sõidetud. Makk karjub muusikat , kus sõnadest on võimatu aru saada ja seda jälle otsast peale. Kas on üks lint või lihtsalt lemmik. Kergendada tuleb üle reelingu- hirmus-kiire protseduur ja tagasi magama.

Vaikus.- vööris loksub laine vastu paadi keret. Kuidagi harjumata, et mootor ei tööta. Väljas on paks udu ja jälle mõõn, nii et kaldale lähemale sõita ei saa. Kostab eemalt jõe kohinat ja selles suunas Valeri koos kapteniga sõuavad progressil, mis oli laeva pärasse seotud.Varsti olid kaks paati meie poole teel. Antakse signaaliga märku. Kuskil udus tuudutab veel mingi teine alus ju sama probleem. Kraam peale laaditud ja varsti olemegi kaldal, kus ootab meid nö. takso ehk vesdehod. Sellega jõudsid meie asjad hotelli juurde. Võõrastemaja või külalistemaja on kolhoosi aeg ehitatud üks kivimajadest, mis seisavad tühjalt kuna need ei pea sooja või vastupidi külma. See üks on seest löödud voodrilaudadega ja varustatud puupliidi, gaasipliidi , puidust köögimööbli ja magamiseks olid voodid koos voodipesuga korrektselt üles tehtult. Majas on sahver, kuivkäimla ja puukuur. Vesi tuleb tuua kaevust ja solk ise välja viia.Elamistingimused igati normaalsed. Maja ees on alustatud palksauna ehitusega.

Kohale olime jõudnud hommikul suhteliselt vara kella viie kuue paiku. Sättisime end sisse ja peale kerget hommikuheinet tuli meie reisi esimene püügipäev. Olime jõudnud ju oma reisi eesmärgini-lõhejõeni. Kõik kiirustasid jõeäärde ainult Valeri läks tuttavatele tere ütlema. Kohe küla all olid kosed ja käred----ootus oli suur ja paljutõotav. Kui oled sattunud sellisesse uude keskonda on tahtmine kõike hakata rahuliklt seedima -sisse elama. Pinnas on küla ümber liivane ja jõääres kivide vahel on palju mingeid punaseid marju. Jätan kiirustades neist pildi tegemata ja nii nad jäidki jäädvustamata. Samamoodi eemal künka otsas asuv küla surnuaed ja vesdehoodide poolt jäetud jäljedki. Kõike mida on nii palju ei pea me teab mis väärtuseks. Jõeäärde minnes ei märka ühtegi viita, mis teadustaks eramaast. See ei tähenda veel,et maal puudub peremees. Kas ta on ka hea peremees , eks seda näita aeg. Jõgi on kärestikuline- väiksemate ja suuremate koskedega, kust tundub kalade ülesminek lausa võimatu. Vesi on jões madal -ei ole pikalt sadanud.Proovitakse erinevaid lante ja keegi ei ole veel kala saanud. Mehed on kõik jõeääres kividepeal ja voolu sees---kes kus. Kammitakse ja oodatakse, et näkkab, kohe näkkab. Kõike tahaks jäädvustada ja samas ka püüda. Lähen veidi ülespoole ja panen otsa kõige väiksema pöörleva punase musta kongeri nr.3 ja esimese viskega on midagi otsas-ilus täpiline saba järgi lõhe keegi väitis, et forell, võta sa kinni. Tegin pildi ja lasin kala tagasi oma kalaasju ajama. Peagi olid esimesed kalad käes Kaarlil ja Kalevil. Jõgi oli täis surnuid ja surevaid gorbuuðasid. Neid on igas staadiumis. Kaarelil õnnestus üks uimane isane kätte saada ja miks ka mitte kalaga konksu otsas poseerida. 

Keegi oli allpool näinud kahte kala välja hüppamas. Kellegil oli suur otsast läinud . Kõik tundus niivõrd huvitav. Kadus igasugune vajadus hiilida ja vaikselt olla----nagu meie forellijõgede ääres. Kuskil hüppas jälle kala, kellegil näkkas, keegi hirmutas kudepaigas lõhesid. Nii liikusime ülesvoolu järjest avastades uusi kohti ja vaateid.Hommikune udugi hakkas hajuma.
Ühe väikese kose juures proovisin valget pika keelega pöörlevat lanti, mis meenutas ringi lendavaid liblikaid. Üsna lähedal haakis mingi kala. Ta proovis alguses ülesvoolu ja siis jälle allavoolu kose poole, mis oli kohe kõrval.Suurt vastupanu ei osutanud ja peagi oli ta näha . Päris suur ,umbes kuue -seitsme kilone pulmarüüs isaslõhe. Mustjasrohelisel seljal ja külgedel toretsesid punased tähnid. Proovisin teda lähemale saada aga jälle kärises pidur. Lõpuks oli ta kiviääres millel seisin. Fotoaparaat segas kummardamist, vesi oli jälle liiga sügav ja vool tugev, et sisse astuda. Kala ujus ise aga kivide vahele ja sealt ei paistnud välja pääsu olema. Panin ridva käest ja hoidsin nöörist, ise laskudes põlvili, et võtta sabast.Ühl hetkel oli Ta vaba ja läinud ka kivialt edasi.Natuke olin pettunud ja samas ka mitte. Ainult pilt jäi tegemata sest kala oleks niigi tagasi lasknud. Olin saanud lõhet proovida, see oli peamine ja kohe esimesel päeval.

Meeleolu on ülev. Ühest küljest tahaks edasi liikuda , teisalt jälle süveneda nendesse vaadetesse - üksikasjadesse. Spinningu mehed proovivad läbi pea kõik kivitagused- vahetavad lante ja kiirustavad edasi. Lendõnge mehed püüavad pikemalt ühel kohal, tõmbavad suitsu ja proovivad erinevat värve putukaid. Tõmbavad välja mõne kala, kes lastakse jälle tagasi. Esimene päev - oludega tutvumine.

Lõuna paiku pöörduvad osad kalamehed tagasiteele külla. Meie koos Kalevi ja Kaarliga liigume edasi ülesvoolu. Kaarel on kõige ees ja temal võtab kõige paremini. Kalevil oli lausa tegu, et järel püsida ja kala ka veel püüda. Mina loobusin ja pühendusin rohkem vaadetele.

Otsustasime lõunatada ja küpsetasime selleks kolm väiksemat lõhet. Olime kiirustades unustanud kõik söögitarbed ja maitseained aga kala oli ilma soolatagi väga hea. Juhtusime lõunatama sellisel kohal kust pea iga vise võttis. Kaarel proovis erinevaid lante ja värvisime neid veel markeritega . Otsustasime veelgi edasi liikuda. Kõik suuremad isendid riputasime okste otsa. Tagasiteel aga ootas meid ees üllatus.

Keegi oli meie saaki kontrollinud ja kolm kala olid praktiliselt nahka pandud. See oli ronk. Tema terav silm oli meie tegevust kindlasti jälginud ja kõhutäis oli tal tugev. Sealt ta lendaski raskelt eemale ja viisakalt tänades - krrronks-krrronks.

Õhtusöögiks oli muidugi kala ja kõigil oli mida rääkida. Kõige paremini oli läinud Ollel, kes oli targu jäänud küla lähedale ja saanud kaks kolme kilost valget lõhet. See pidi olema see lõhe kes tuleb jõkke talvituma, et siis järgmisel aastal kudeda. Võrreldes teiste kaladega on ta praegult kõige hinnalisem. Kudevate kalade liha ei ole kurnatusest enam nii punane ja rasvane. Kes siis sellise töö juures aega süüa saab!

Õhtu eriroog oli Olle lõhest. Filee hakiti peeneks, lisati sibul, pipar ja sakkum oli missugune! Väsimus oli kontides ja kartsin, et jalad hakkavad öösel krampi kiskuma.

Esimese päeva moto või mõte oli GORBUUÐA. See oli esimene pilt jõe ääres-surnud kalade luud pleekimas kividel ja kõikjal jões roiskuvad kehad ja veel pooleldi elus olevad laibad. Mõned olid elus aga neil ei olnud enam sabauimi ja seljapealt oli nahk maha kulunud-ainult liha valendas. Eks oli ka seda roiskumise lõhna tunda. See kõik oli väga võõras. Ilusad suured kalad ja surevad peale esimest kudemist. Nad ei saagi seda teha mitu korda , rääkimata vanaduspõlvest jne. Gorbuuðade surm, mis alguses tundus imelik, mida edasi seda rohkem muutus see normaalsemaks. Kalale on sisse kodeeritud tema elumõte-kasvada ruttu suureks tugevaks, et jõuaks suguküpsena tõusta jõgemööda üles kudealadeni. See tee ei ole kerge . olenevalt jõgedest võib rännak kujuneda mitme tuhande kilomeetri pikkuseks. Terve see teekond läbitakse toitumata ja pidevalt oma välimust muutes. Isase välimus muutub kõige trastilisemalt. Iseloomulik lõhe keha muutub lapikuks ja seljale kasvab tõeline küür. Lõualuud pikenevad, kõverduvad ja neile tekivad tugevad hambad. Emaste muutused on tagasihoidlikumad. Seda muutust nimetatakse pulmarüüks ja eks ta ole ka räsitud kujul matuse ülikond. Milline ökonoomsus. Jõkke tõus algab augustis ja septembri lõpuks on kude läbi. Jõkke tõuseb olenevalt aastast erinev hulk kalu .Iga kolme või nelja aasta pärast on kalade arvukus tunduvalt suurem. Ajaloost on ülestähendusi kus eelmise sajandi alguseni võisid jõkke tõusnud kalad Kaug -Ida jõgedes paisutada jõe vee üle kallaste.Valgemere jõgedesse asustati see kala alles 1956 aastal. 1960 aastal alustas gorbuuða massilist kudemist. Edasi Norra jõgedesse tungis ta omal käel. See ümberasustamise aeg on sama kui kährikkoer toodi Eestisse. NSVL-I piires pidid loomad ja kaladki olema sarnased- rääkimata inimestest. Sellest ka see nimi- idalõhe. Siinsetes jõgedes oli neil hea ja kalad kasvasid suuremaks kui idas. Kudemisel kaevab emane sobivasse kohta lohu kuhu peale seda kui isased on teda piisavalt erutanud hakkab laskma marja. Peale isaste poolt viljastamist katab emane marja kivikestega ja tekkib kuhik. Peale kudemist olenevalt kurnatusest hakkavad kalad allavoolu triivima ja hukkuvad. Lagunev keha jääb jõepõhja vedelema ja nendest toituvad juba enne nede hukku nii karud kui teised loomad ja linnud, vees pisiloomakesed kes on hiljem toiduks väikestele gorbuuðadele. Kõik on paigas looduses sinnamaani kuni jõuab jaole inimene oma arusaamade ja väärtushinnangutega. 

Käesoleval sügisel on olnud kudema tulevate gorbuuðade arv erakordne. Räägiti, et see kala oli Arhangelski meestele ninanipsu või sabalupsu teinud. Sealt mehed olid aastaid tagasi toonud ka oma jõgedesse seda kala ja selleks aastaks ennustati erakordset loomust.Meestel olid valmis tünnid ja sool , mehed ja võrgud. Võibolla osa saagistki müüdud või kaup tegemisel. Gorbuuða võttis kätte ja tuli kudema Koola poolsetesse jõgedesse. Sellest see pilt jões ja siinsete püüdjate rõõm hea saagi üle.

Hommikul kell üheksa on kokkulepitult "takso" ees. Pakime jälle oma kodinad peale ning sõit võib alata. Mugavusi ei ole aga omaette elamus küll. Enne teele asumist vaatasime kartusega lindikilpe ühendavaid pulkasid, mis olid kahtlaselt palju väljas. Kartus oli kodunt tehnika suhtes kaasas. Sain kabiini istuma . Müra oli kõva , külgpidurid ragisesid ja midagi paukus - Ljoða jaoks paistis kõik olema normaalne.

Ületasime küla lähedal jõe ja nö. tee kulges kõrgemaid alasid mööda jõega paralleelselt. Esimene peatus - lindi pingutus . Ilm on udune ja kaugele ei näe. Rada viib läbi paljudest mülgastest, mis on paljukordsetest sõitmistest selliseks muutunud. Sellised kohad iga korraga ainult laienevad - ikka proovitakse uut jälge või sõidetakse diagonaalselt üle eelmiste, et mitte kinni jääda. On paar raskemat momenti ja liigume jälle. Siin maksavad kogemused , õige kiirus ja kavalus. Ilma selleta on sisse jäämise korral palju tööd ja eks need kogemused olegi tulnud ju sisse jäädes.

Enne meie uut laagrikohta näeme rabakanu. Uudistavad meid üsna rahulikult. Valeri on laagrikoha väga hästi valinud. Vaade jõele on imeline. Laager saab ruttu üles. Ljoða aitab teha laua ja kohe on ka tee valmis. Võetakse kerge eine .Peagi on enamus valmis laskuma jõe äärde, et alustada lõhejahtimist. Valeri juhatab paremaid püügikohti nii ülesvoolu kui allavoolu.
Kaardil pakuvad huvi eemal olevad järved. Valeri tahaks minna neid kaema ja tulla mööda jõge laagrini juba paatidega.Ljoða on nõus kahe päeva pärast meid kolmekesi sinna toimetama. Kaardipeal hakkas silma veel üks järv nimega Zavanga. Tekkis tahtmine ka seal ära käia. Aega oli kaks päeva ja jätsin kaardilt enam vähem tähtsamad koordinaadid meelde ja panin seljakotti ka magamiskoti lisaks kõigele. Käia mööda seda jõge mitu korda edasi tagasi tundus olema tüütu. Võtsin eesmärgiks liikuda kala püüdes ülesvoolu kuni koseni. Seal ööbida ja hommikul minna järveäärde nii, et õhtul enne pimedat olla laagris tagasi. Plaan koos ja asjad valmis võis hakata liikuma.

Laager asus üsna kõrgel ja sealt avanes ilus vaade ülesvoolu. Kaldad on kaetud sügisvärvides metsaga ja kogu seda ilu võimendab jõe kõnekas kohin. Udu on kadunud ja päike väljas, see teeb olemise reipaks.

Rami on asunud putukat leotama kohe laagri all kärel. Vihiseb nöör ja jälle on putukas voolu kanda. Kivi kotti ! Liikuda jõe ääres seljakott seljas ja veel kala püüda on päris ebamugav. Teen mõned visked ja kiirustan teistele järgi. Paar põikmadalikku edasi ühe suure kivi taga hüppab lõhe mitu korda veest välja. Olle on sama kohta märganud ja proovib sinna lanti heita. Minule on see kivi lähemal ja kui olen landi sokutanud ülesvoolu kivi ja püüdes seda juhtida läbi voolu kivi taha toimubki rabamine. Kala ei ole suur,kilo poolteist. Ilus kala,olin endaga rahul. Lõunasöök oli olemas. Kaarel hõikab eespoolt: "Tiit tule siia siin võtab iga vise!" Näha on ,et Kaarel tegeleb kalade kaldale tassimisega. Sätin nad ritta ja jäädvustan. Koht on tõesti soodne.Kärestiku alguses võttis väiksem lõhe ja ülesvoolu vaiksemas vees oli näha suuremate kalade kohalolu. Suuremate kalade ujumine tekitas vaikses vees lainetriipe. Kärestikust allpool võttis hästi harjus. Kala tundus olema palju. Kari jõudis järele ja hakkas vastaskaldast proovima, liikudes ise järjest sügavamale. Peagi oli ka temal kala otsas rabelemas. Lendõnge otsas olev kala ei pruugi veel käes olla. Läks natuke aega enne kui meelitas kala madalamasse vette ja siis kaldale . Saak surmati ja lõigati lõpuste tagant lahti - veri välja.. Maitsele kasuks ja ka eetiline.

Selle kohapeal ei osanud enam ise midagi lisada.Kohapeal kus lendõngega püüdja juba jõge katsub oli imelik spinninguga loopima minna. Jõgi on suur ja samasuguseid kohti on pea iga paarisaja meetri peale.Vaadates lendõngega püüdmist tekib austus selle püügiviisi suhtes. Spinninguga püüdes, kasutades nööri ja kolmikutega varustatud lanti, on kalal vähe võimalusi minema pääseda. Jõgemööda liikudes proovid ikka ühte ja teist kohta.- Kui kala otsas, läheb ikka suhteliselt libedalt.Lendõngega püüdja sokutab seda ujuvat või uppuvat putukat kalade meelispaikadesse, kus vool kannab selle kalade vaatevälja. Rakenduses on kõige nõrgemaks lüliks lips, mille otsa on kinnitatud tehisputukas, mis on varustatud ühe konksuga. Kui kala on putukat haaranud siis edasine on peaaegu, et läbirääkimiste küsimu - kalamehe ja kala vahel. Jõuga ei ole siin suurt midagi teha. Kannatlikult väsitades tuleb kala ettevaatlikult kaldale või kahva meelitada. See aeg kui kala otsas sipleb on tunduvalt pikem ja paremini tunnetatavam. Selles see peamine võlu peitubki. Nagu selgus, selle nööri heitmine- kärbse lennutamine teatud vajalikku kohta on kiiremini omandatavam kui kogu ülejäänud jäämäe veealune osa selgeks saada. See oskus eeldab looduse selle osa põhjalikku tundmist - tunnetamist. Peab teadma kõike sellest, mis toimub vee all ja vee peal.Erinevatel aastaaegadel ja temperatuuridel. Millised kalad millistest putukatest toituvad jne.See on üks lõputu arvestamine. Ettevalmistus ei piirdu ainult kalale minekus vaid teadmisi tuleb omandada lugedes kirjandust, õppides tundma jõgede elustikku ja kogudes vajaminevat putukate sidumise materjale ning lõpuks siduda putukas valmis just selliseks, et see kalas huvi ärataks. Kogu see protseduur nõuab pühendumist, mis nõuab palju aega ja kannatust - see on kui eluviis.

Oleks aga endal sellist kannatust. Karil pidi olema kolmkümmend aastat vastavat praktikat. Teades kõike seda eelnevat ei hakka enam lendõnge mehe lähedal landiga kalu ärritama ja seda austusest selle püügiviisi vastu. Koola jõed on siin algajale heaks õppimiseks. Vähemalt ei ole seda ohtu, et ei saa või ei näe kala. Räägitakse, et lendõnge puhul pidi saak kesisem olema aga siin said küll nemad isegi paremini. Miks üldse said, ka see on imelik. Lõhe ei pidanud ju toituma kudeperioodil va. meriforell. On see siis instinkt või midagi muud, mis sunnib kala haarama putukat? Kunagi nad toitusid nendest ja naasnuna kodujõkke tuleb vist lapsepõli meelde. Landiga on asi teisem . Voobleris võib kala näha vaenlast, kes ohustab marja ja edaspidi järeltulijaid. Nii on neid vastuseta küsimusi teisigi. Miks hüppavad nad veest välja? Ees ei olnud ühtegi takistust, mida ületada. On see mingi rituaal või puhastumine või rõõm kodujõest? Muljetavaldav , hüpaku ikka. Mida rohkem seda uhkem. Kui üks neljakilone selja taga veest välja kargab ja plartsatusega maandub teeb meeled erksaks küll. Vähemalt jääb teadmine ,et jões kala on. 

Kala on aga väga erinevat ja see on küsimus, millele vastust tuleb teatmeteosest otsida. Lisaks juba kirjeldatud idalõhele on põliselanikuks ju pärislõhe või väärislõhe. Kosub see kala Atlandi ookeanis ja sealt on siia jõgedeni pikk teekond. Rände aeg liiguvad lõhed kuni viiskümmend kilomeetrit ööpäevas ja tulevad tagasi täpselt oma kodujõkke. Millest selline täpsus? Igal jõel pidavat olema oma maitse ja lõhn, oma kindel koostis, mida kala suudab eristada. Jõkke tulek on erinev. Augustis tuleb jõkke sügislõhe, see on ka meie reisi ajal kõige hinnalisem saak. Sügislõhe veedab jões aasta ja on öeldud, et ei toitu!? Koeb järgmisel sügisel. Kevadel peale jää minekut tuleb jõkke lõhe, kes talvitus jõe suudme lähedal. Nimelt selles magedamas vees ei lange veetemperatuur alla nulli. Seda nimetatakse jääjärgseks (saljödka).

Juunis tuleb üles nn. sulgeja(sakroika) - so. suur emaslõhe. Juulis tuleb madalvee lõhe(meðen). Need koevad samal sügisel. Jõkke tuleb veel juulis nn. tinda, 1-2 kg raskune isaslõhe, kes on aasta elanud meres. Paljud isaslõhed ei lähegi merre ja ootavad kudema tulevaid emaseid, olles ise 15 sm pikkused ja löögile pääsevad muidugi juhul kui suured on rivaale eemale peletamas. Veel on üks sügisvorm nn. lehtedelangetaja(listopadka) - väike vorm, kes on ainult aasta meres olnud. Emased ei saa ilma merre minemata suguküpseks. See on üldine ja vist paikapidav skeem lõhede erinevate vormide erinevast liikumisest. Paljut nende vormide omavahelistest seostest ei teatagi. Näiteks kas erinevad vormid saavad muutuda teiseks või mitte jne. Nii, et kõik need kalad kellel on sabauimes lõige on ikka lõhed aga erinevas vormis, mitte forellid. Samades jõgedes koeb veel meriforell. Tema iseärasus on toitumine kudeajal, mida lõhe ei pidanud kunagi tegema. Ka meriforellil on talve ja suvevorm ning talvituma jões. Meriforell on ülimalt suur kohaneja erinevate oludega ja moodustab erinevaid vorme järvedes. Igatahes on see pilt liigagi kirju ja vajab kohaliku ihtüloogi selgitusi. 

Liigun nende mõtetega pikemalt edasi. Aega on imetleda jõekaldaid. Mida edasi seda rohkem tuleb kaljusid nähtavale ja kaldad tõusevad järsult üsna veepiirilt. Ühes kohas tuleb ronida üsna kõrgele, et saaks jätkata teekonda. Kalju oli kaetud heledate samblikega, millised olid täis tipitud punaseid pohle. All kohiseb jõgi. Seisad püstloodse kalju serval ja ei tunne hirmu. Naudid nõrka tuulepuhangut ja seda kergendust õlgades, mis vabanesid seljakoti raskusest. Tunned tahtmist olla osake sellest rahust - olla mina ise. Siin on see kerge.Püüdsin jäädvustada ümbritsevat aga midagi jääb puudu - ronga kronksatus, jõe kohin, vaikus…

Jäingi kauaks sellesse lummusesse. Kaarel oli järgi jõudnud ja teise viskega oli ilus lõhe konksu otsas siplemas. Jäädvustasin sellegi rõõmu. Peagi jõudsid ka teised järgi ja pidasime lõunat. Söögiks tulel krillitud lõhe ja tee. Meenutati kuidas oli püük läinud. Peale keskpäeva enam kala ei võtnud ja peamiseks saagiks kujunes sammal kividelt- salat. Peale lõunat läksid meie teed lahku. Mina suundusin kose poole, teised tagasi laagrisse, et järgmine päev uuesti üles koseni tõusta.

Nüüd olin üksi kaksi koos jõe ja vaikusega. Olukorra võlu seisnes teadmises, et ühtegi teist inimest ei ole eespool ja nii homse õhtuni. Jõeäärne kruusane kohati liivane kaldariba rääkis metsistest ja rabakanadest kes on käinud kivikesi veskile varumas. Emakaru on käinud koos kahe pojaga korduvalt seda rada.Sellest juba piisab, enam ei ole üksi. Valeri juhendamist mööda proovisin veel mõnes kohas loopida. Paar kala ujusid järgi uudistama ja kõik. Ühe põikmadaliku ääres paistsid kalad madistamas. Kuidagi narr oli neid segada. Istusin veidikeseks ja jälgisin toimuvat paari meetri kauguselt. Aimata võis kudepesa kohta. Nende asukohta reetsid isaste omavahelised kokkupõrked, millest tekkisid tugevad lained. Ründava ja põgeneva kala saba ja selja uimedki vilksatasid korraks veepeal. Minu juuresolek ei paistnud neid häirivat . 

Seda idülli oleks olnud võimalik filmida aga kas seegi saaks täiuslik - vaevalt. Näha oli , et ka gorbuuðad olid siin kudenud. Karu poolt söödud kalade jäänused olid kaldal tuulte kuivatada ja päikese pleegitada. Tahes tahtmata tekkib küsimus, kuidas jätkub nii paljudele erinevatele kaladele kudepaiku. Ühed löövad teiste koelmu laiali,et ise kudeda. Võibolla ei ole see probleem aga vaevalt idalõhe sisse toomine parandas pärislõhe elujärge.

Päike oli märkamatult ära vajumas ja jätnud jõeääre kõrgete kallaste varju. Kiirustasin, koske ei olnud veel näha ega kuulda. Järgmise sirge tagant hakkas kose kohin juba kostma ja peagi olingi kohal. Sai tehtud mõned pildid ja tutvutud ümbrusega. Kose lähedal oli laagrikoht, mis reetis kaugelt käinuid - loodusest kaugenenuid. Lõkkeaseme ümber oli hunnikus igasugu toiduainete jäänuseid, olme prahti ja lõpetades kallimat sorti kangema kraami taaraga. Ühes kohas olid ülestikku ära lagunenud kopsakate haugide kehad. Neid ei olnud söönud ei inimesed, karud ega rongad. Vist kõigile prügikala -lõhejõgedel. Minule see koht ei sobinud ööbimiseks . Sellist pilti ei osanud oodata. Liikusin kosest eemale tundra poole ja ühe kuuse aluse leidsin olema sobiva . Ümbruses leidus piisavalt kütet . Olles tulematejali kokku tassinud läksin kose alla vett tooma ja proovisin ka midagi püüda. Kohe esimese viskega oli suurem kala otsas. Lootsin nii lõhet aga oligi haug-kolme kilo kanti. Halb märk kui arvestada punktiarvestust. Nimelt lõhejõel püütud haug nullib kõik eelnevad kogutud punktid, või kes siin punktide peal väljas on. Kohe pimenes. Loojang oli ilus . Peen pilvemuster värvus pastelselt roosaks . Õhk jahenes aga tuult ei olnud. Teevesi sai ruttu valmis ja peale haugi puhastamist oli aega õhtustada ning juua mitmed tassid teed. Leekidele roaks sai visatud paar suuremat notti ,et tuli kauem püsiks ja aitaks veeta niigi pikka pimedat aega. Pugesin paljalt magamiskotti ja öö võis tulla.Taevas oli selge ja tähed sirasid.Oli näha virmaliste mängu, mis pidevalt muutus värvides ja kujundites. Üks sputnik liikus üle taevalaotuse. Mõte läks kohe Valeri GPS-ile. Selle asjandusega on võimatu eksida. Saab igasugu teavet kohast kus viibid. Näiteks asume Tallinnast 1100 kilomeetri kaugusel ja seda mingi viiemeetri täpsusega. Saab teada kalade aktiivsuse kohta ja see peab tõesti paika. Nii oli see esimene päev ja tänagi pidi võtma keskpäevani ja nii see täpselt oligi. Ühest küljest on see hea teisalt säeb inimene ennast sõltuvaks tehnikast ja vaevalt see teda loodusele lähemale toob.

Reisile tulles oli maailmas küsimärk- mida USA võtab ette sellise nähtusega nagu Terrorism? Huvitav, et reisil olles ei ole mõte sellele siiani läinud. Eks ole see probleem liiga kauge. Kui ammerikale juba mõte läks , siis üks asi on küll kripeldama jäänud. See oli vist Yoko kokkuleppe sõlmimisel kui USA ei olnud ainukesena nõus vähendama tööstuses kasutatavaid kasvuhoone effekti põhjustavaid gaase. Juba kaheksateist aastat tagasi oli sellest juttu ja maailm ei ole selle ajaga midagi ära teinud. See on mõistuse vastane, nii nagu paljud teised asjad siin maailmas. Kiivalt kaitseme oma heaolu praeguses ajas ja samas jätame tegemata kõik , et tulevikus oleks elu siin maapeal võimalik. Kes siis on terrorist? Kust algab selge mõistus ja usuhullus? Kliima soojenemises ei ole õige süüdistada vaeseid riike seega enamust rahvastikust. Heaolu määrab kõik ja ise oleme selle orjad mitte peremehed. Heaolu kontsentreerumine võib vist isegi maakera kallutada kui ta seda juba teinud ei ole.
Lõke on peaaegu kustunud. Kuskilt tuleb mingi hääl, mille pidi keegi tekitama. Kes? Ei ole tähtis. Igale küsimusele ei pea teadma vastust. Kõhedust ei ole, sest lõke on hea sõber. Kui hoolitsed tema eest siis lõke ei jäta sindki hätta. Temaga võib lõputult vaikides vestelda ja igav ei hakka. Tundub, et ta on olnud su kaaslane ka seal kus ta ei olegi põlenud ja ühtemoodi mõistev on ta Eestis ja kaugel kodunt. Eks me ole sarnasedki. Paljut head ei oska me kumbki hoida - kipume kohe ära raiskama. Tasatargu jõuame kaugele.

Aeg ongi unele, nii lõkkele kui minule.

ÖÖ on pikk. Teises pooles tuleb maha udu ja magamiskott sai pealt märjaks. Peagi läks jälle selgeks ja külmemaks. Kahutas.Magada saab aga see on midagi muud kui kodus teki all. Kõik on vahetum ja meeled ei ole vist välja lülitunud. Magades märkad iga muutust ja tunned lõhna ning kuuled helisid. Võiks arvata, et nii ei puhka välja aga vastupidi.Seda peab kogema. Lõke on puhkeasendis. Hõõguvad söed on kaetud valge tuha kihiga ja ootavad hommikut. Ootan minagi.

Oodates on aeg pikk. Valgenedes tõusin ruttu ja puhusin söed hõõguma ja lisasin peenikesi kuuseoksi ,mis kohe süttisid. Pott tulele - tass teed ja minek. Jätsin tõusva päikese asju kuivatama ja läksin vaatama, mida lõhed kudepaigal teevad. Seekord lausa hiilisin ligi ja kõik oli nagu eile. Kudemine oli täies hoos ja minust ega lantidest ei teinud keegi välja. Tõusvat udu nähes kiirustasin lõkke äärde. Mõned pildid udusest metsast ja jõest. Lihtsam oli liikuda üleval kaljude peal ja seal märkasin üsna laagri lähedal rajal karujälgi. Ema koos poegadega oli läinud ja üsna värskelt. Midagi ei olnud jõudnud pudiseda jälgedesse. Õhtul kui tulin ei olnud rajal ühtegi värsket jälge. Ju nad läksid öösel lõkkeplatsist mööda . Võibolla kalaliha lõhn meelitas aga magav inimene ja vinduv lõke hirmutas - igal oli oma asi ajada. Pakkisin asjad langeva udu eest ja küpsetasin rahuga kaks tükki haugi ja magustoiduks olid pohlad suhkruga või ilma. Laagrisse jäi minust maha ainult haugi pea, saba ja kustuvad söed.

Üle kose kasvasid eriliselt suured pohlad, seda pidevast niiskusest koseümber. Päike on jälle väljas. Tuleb tõusta üha kõrgemale kuni ees on tundra tasandik. Pole enam jõge, ei koske oma mühinaga, ometi on nad siin samas lähedal. Täielik vaikus - salk tihaseid tegutseb eemal hommikuse asjalikkusega ja nende häälitsused on ainukesed. Määran päikese järgi liikumise suuna ja üle tasandiku sihtmärgi, mis suunas liikuda . Hea on ka oma varju kompassina kasutada. Liikumine on siin pigem kulgemine pehmel vaibal. Lauged lagedad alad vahelduvad küngastega, mis on metsaga kaetud.Eemalt paistab esimene veesilm. Sambla sees on näha põdra jälgi aga siin ei oska enam öelda kui värsked need on. Kas päev või kaks. Ta on olemas ja sellest teadmisest piisab. Siin ei ole suurlinn kus tunned end üksikuna. Nii liigun ilma puhkamata mitu tundi. higistan kõvasti sest ilm on soe ja palju ülearust on nii kotis kui nahavahel kaasa taritud. Pehmes samblas on kõik ka raskem ja sellele lisandub teadmine,et õhtuks tuleb veel laagrisse jõuda. Kui tundmatuses liigud on ikka tunne ,et oled palju edasi liikunud aga sihtmärki ei ole ikka veel. Kui selline tunne tuleb, siis tavaliselt oledki juba väga lähedal. Nii see oli, oja looklev säng paistis kaugelt. See oli vähese veega ja täis kollaseid kaselehti. Neid oli kõikjal . haakudes niitvetikate ümber moodustasid veevoolus looklevaid vanikuid. Mingi lobin - väike lõhe ületas madalat kohta, olles teel järve poole. Puhkasin, võtsin kaasa ridva ja tassi tee keetmiseks ning rännak jätkus. Suure seljakoti jätsin oja äärde edasi puhkama ja mind ootama - pidin ju siit uuesti läbi minema. Põhjapõdra radu oli juba kose juures palju ja mida edasi seda sagedamalt neid ette tuli.. Uurisin jälgi ja võrdlesin omadega. Ei ole nii vanad midagi ja suundki on kõigil minuga üks . Hellitasin lootust põtru näha. 

Ümbritsevast loodusest õhkub pikaealisus. Puud kasvavad aeglaselt tänu kehvale pinnasele, liigniiskusele ja kliimale. Kõige selle kiuste kasvavad ja surevad aga ikka elavad. Vaadates kuivanud kuuske tundub, et see ei kuku veel niipea. Alumised oksad toetuvad tihedalt vastu maad ja toetavad tüve . Puu kukkudes, seisab ta veel mõned aasta enne kui vajub sambla sülle. Järgmises staadiumis on näha metsaaluses samblas kõrgemate heintaimede viirg, mis märgib juba kõduneva tüve asukohta. Kui pikk on see tsükkel? Ühte sajandisse see kindlasti ei mahu. Kirjanduses on toodud andmeid kus kääbuskadaka 8,3 sm tüveristlõikest loeti 544 aastarõngast.Need andmed on põõsastundrast, mis asub veelgi põhjapool aga tükati esineb ka selles piirkonnas. Kogu eelnevat tsüklit ilmestavad veelgi samblikega kaetud tüved ja oksad. Kohati on tunne et oled sattunud Sammalhabeme maale.

Suur kuklase pesa on karu poolt laiali lõhutud, moodustades kraatri mille põhjas on alustatud uue ehitamisega - elu käib. See on see suurema õigus ja võim ning jälle otsast peale väikesed ja tublid.

Esimene järv on väike ja madal. Vetikaid kasvab ohtralt ja kunagist võrgupüüki reedavad võrguvaiad. Järveäärde tulevad ka vesdehodi jäljed, mis suunduvad läbi oja edasi. Seda rada on kasutanud põdrakarjad ja erinevas suuruses karud.Jälgi on igas vanuses. Rada tõuseb üha kõrgemale, kuniks jõuan päris kõrgele. Siit on kaugele näha aga suurt järve ei paistnud sealt, kus arvasin selle olema. Rabakanad tõusid lähedalt lendu aga väsimus on suur ja ma ei tee neist väljagi. Jalad on tinarasked ja mõte ,et peab veel edasi minema, sunnib samblale heitma. Surnud punkt. Mõtted on erinevad ja raske on sundida end edasi liikuma. Lahkuvate hanede kolmnurk lendas harvalt kaagutades minust üsna madalalt üle. Ju vahetasid mõtteid inimesest, kes vedeles tundras ja oli eesmärki kaotamas. Tõusin istuli ja kauguses läbi puulatvade paistis midagi sinist. See oligi järv ja veel selle kõige kaugem nurk,mis oli näha. Olin vantsinud paralleelselt järvega päris pikalt. Järveäärde suundudes oli jalgades jälle jõudu. Põdrajälgi oli järveääres palju aga jäljetegijaid endid ei kuskil. Sõin jõhvikaid koos ülevalminud mustikatega, mis olid nagu kissellist võetud. 

Itaalia saapakujulisel järvel ujusid kaks luike. Kalakotkas lendas üle lõunasse, külmad on tulekul.. Vesi on hästi läbipaistev ja kogu järvekallas on kivine. Tumepruunid kivid on enamuses erinevas paksuses, lapikud . Sellistest võib laduda ilma suurema vaevata ahju või mida iganes. Sügavust pidi olema kalarikkal Zavanga järvel oma 40 meetrit. Rannaribal on kohati peen kruus, kus on peale põhjapõtrade jälgede näha veel rebase ja karu omasid.

Teen väikse tule ja teevesi on valmis. Naudin hetke….. 

Esimese viskega selgus ,et sügavaks ei lähe järsult. Kummikala tuli kaldapoole tinapeaga põhjakive tagudes ja järel ujus kolme kilone tume haug. Kui kummikala põhjapeale lebama jäi põrnitses haug liikumatult. Reetsin ennast liigutades ja läinud oligi. Selline olukord kordus kolmel korral juba teiste haugidega. Aega nappis. Päike oli jõudnud pealelõunasse - õhtupoolsesse. Tuli hakata astuma. Järvekallast mööda tagasi minnes leidsin kolme puu vahele ehitatud onni. Onn see oli ja ei midagi enamat. Ukse ette oli jõudnud kasvada puuvõsu ja seest leidsin kaheaastataguse ajalehe jäänused. Ukseks oli mingi laevakajuti uks. Sees pursuika ja narid magamiseks. Seinal õlilamp, riiulitel soola ja maitseaineid. Nurgas hunnik küttepuid, terav kahemehesaag ja kirves. Onni ümbruses oli näha kalasoolamise tünne ja kaste. Paar kelku, jääpuur ja võrgujäänused. Huntide või ahmi püüdmiseks rauad. Ühesõnaga kõik mis vaja. Tule ja ole. Jätsin järvega hüvasti lootusega siia naasda - mõtetes vähemalt. Liiga üürike oli siinviibimine.

Tagasitee valisin otse väikese järveni. See ala oli hästi metsane. Palju oli just suuri puid ja tuulemurdu ning muidu räga. Igati soodne koht karudel talvitumiseks. Karude kohalolust andsid märku sagedased hunnikud radadel. Koostises paistsid silma marjade kestad ja muud taimeosad. Tahtmatult viis mõte sellele, mida teha kui kohtun karuga. Ei mingit relva peale noa ja puudki ülesronimiseks ei kõlba. Alumised oksad ei lase tüve ligigi, rääkimata ülesronimisest. Fotoaparaadi säädisin küll valmis ja ainult rahu. Tagasitee kuni seljakotini läks üsna ruttu ja edasi minekki oli reibas. Uued kohad ja uued vaated. Püüdsin ilma puhkamata ühes taktis liikuda valides kergemini läbitavaid alasid. Kogu tee oli suhteliselt metsane. Tihedad kase-kuusetihnikud vaheldusid soiste jõhvika rabakestega kus käia oli veelgi raskem. Korjasin põlvili tassitäie marju ja sõin isu täis. Põtrade radasid oli vähe ja nende liikumise suunad ei ühtinud minu plaaniga. Käimist segas kotikülge seotud õngeritv, mis jäi alatasa okste taha kinni. Matkale minnes soetage mitmeks jupiks lahtikäiv ritv, mis ei ületaks pakitult seljakoti pikkust! Kui kuulsin kohinat, lootsin et jõuan jõeäärde aga oli ainult oja ja vaadates voolusuunda sain aru, et olen kaldunud liiga lõunasse või edelasse. Päike oli palju edasi liikunud ja aeg koos temaga. Mina olin ainult oma teele lisa saanud, olin pettunud iseendas.

Teiselpool oja tõusis maapind jälle tundra piirini ja sealt leidsin raja mida mööda oli tavaline üksik põdrapull läinud. Rada kulges ojaga paralleelselt ja päike paistis selja tagant üsna madalalt. Õhtu oli tulemas ja pimedus koos sellega. Hea oli võtta taskust jõhvikaid ja nendega janu kustutada.

Vahepeal tundus, et rada läks liiga paremale ja hoidsin oja poole aga eksisin. Tuli pingutada,et jõuda tagasi rajale, mis kohati oli vaevunähtav. Põdra jäljed olid ikka ees

Eks sellel rajalgi on mõte, nagu sellel põdral ja paljudel teistel põtradel ja karudel, kes selle raja on sisse tallanud ja käigus hoidnud. Radadel on harud ja hargnemised, kus tuleb otsustada mida mööda minna? Metsarajal inimese loogika ei pea paika ja vahel veab see linnaski alt. Kui inimene kuuleks oma sisemist häält ja ei püüaks kõike oma iseenese tarkusega paika panna siis ehk polegi nii raske mõista teiste elusolendite loogikat. Elutee on samuti paljude hargnemistega kus tuleb meil pidevalt otsustada. Valides tee, mis tundus õige, hargneb see jälle ja jälle on valida - otsustada. Selles elus muud nagu ei olegi. Pidevalt tuleb valida õige ja vale, halva ja hea vahel. Samas tuleb vastutada paljude paljude ja isenda ja veel kellegi ees, kes pidavat olema väga aeglane aga õiglane. See on kui takistusrada, mis on täis ahvatlusi ja erinevaid väärtushinnanguid, tõekspidamisi, eneseõigustusi jne. Millegi pärast käivad kõik inimesed, kes käia saavad , aasta tuhandeid ikka samu vigu korrates ja neist õppides ja vahel ka mitte, kuigi seda rada ääristavad selged õpetussõnad õppinutelt.

Eksimine on inimlik ja seda juhtub ikka. Eksides valelt rajalt võid sattuda õigele nii, et ei tea iial milleks miski on hea.

Olen järjekordselt raja kaotanud ja katki jäi ka mõtterada. Väsimus oli jalgades ja ees pehme samblaga tundra. Suund oli õige ja liikusin vaevaliselt. Ma ei tee välja lindudest ega teeks vist loomastki. Hoidsin oma rütmi ja ei olnud kaotanud lootust. Kohalejõudmine on sageli ootamatu ja nii oli seekordki. Olles ületanud tundra olin laskudes jõeääres ja otse laagri vastaskaldas. Laagrikünkalt tagasivaadates loojus päike ja hinges oli rahu. Jõhvikaid oli veel alles ja eilast haugigi krillida. Kõigil olid omad seiklused ja selle tunnistuseks okste otsa riputatud lõhed. Uni tuli õiglane.

Uus päev oli täis ootusi ja põnevust. Plaanitud oli Valeri ja Kaarliga sõit suuremate järvede äärde. Ljoða pidi tulema aga kunas täpselt, see sõltub paljudest asjaoludest. Oli teadmine - oli kokkulepe. Selline olukord on samas rahustav inimesele, kes tuleb maailmast kus iga minut on arvel ja kõik ette planeeritud.

Enne uut reisi oli vaja end pesta ja kus mujal kui jões. Olles end üleni seebitanud ja vette kastnud tuli üllatus. Vesi oli külm ja nii pehme,et kuidagi ei tahtnud seep maha tulla. Nii libedana pesemine lõppeski. Külmast suplusest sai kosutust nii vaim kui keha. Peale hommikusööki mindi loomulikult kalale. Otsustasin proovida midagi uut. Sain Valerilt "mulli" plastikkuuli mida veega täites on võimalus raskust reguleerida ja spinninguga heita. Mulli külge kinnitub lips ja selle otsa tehisputukas nagu lendõnge puhulgi. Kaarel otsustas proovida kummi kalu ja vooblereid. Meie lühike püük oli edukas. Mina sain ühe ilusa forelli ja Kaarel kaks kala voobleriga. Lassime kalad tagasi ja suundusime laagrisse. Lõunast oli Ljoða ja Paða kohal. Asjad peale ja kui tee joodud oligi minek. Sõit oli pikk mööda tundrat soid ja metsaseid künkaid. Ühes oja lammis tuli lint maha ja korra ei tahtnud kuidagi käivituda. Akud olid juba lõppemas kui läks. Kohlikud olid päris rahulikud, ju sai vändaga aidata aga närvikõdi oli küll. Lindudest nägime rabakanu nii kaua kui püssi ei olnud valmis. Nii on see eestiski. Ühes kohas märkasime põhjapõdra karja umbes 50 isendit. Traktor seisati kiiresti ja püssid säeti valmis. Läksime Paðaga hiilides lähemale aga tuul oli meie poolt ja läinud need põdrad olidki. Lastud põtrade liha oleks läinud külainimestele toiduks. Eraldi põtrade järgi tulek on kulukas ja sellepärast kasutatakse iga võimalust kui põtru nähakse. Põhjapõdrad on siin metsikud ja seega rahva omand. Mitte nagu Soomes, et trambivad igamehe maa peal nagu pühad lehmad aga kuuluvad poromeestele. Siin on inimesi igasuguseid. Ühed hoiavad neid loomi kui ühist vara ja hävitavad nende vaenlasi nagu hunt ja ahm. Kas nende arvukus just on nii suur, ei tea. Ühes porises kohas olid näha ahmi jäljed. Paða rääkis sellest loomast kui nuhtlusest, kes pidevalt liigub põhjapõtrade järel ja ka ründab neid. Sellist rünnakut olevat ta näinud oma silmaga ja mitmeid ahme lasknud ning eks ta laseb neid ka edaspidi. Osas oli tal ka õigus aga nii suur vaenlane see ahm ei ole. Oma teadmisi ei hakanud ma targu peale suruma. Ahmi arvukus ei saa olla suur ja ta on pigem kui karjane kes hoiab karja pidevas liikumises, koristab korjused ja kui murrab, siis kõige nõrgemaid. Siinseid inimesi on kasvatatud ju selles vaimus, et ka kõige nõrgemad on rahva, mitte ahmi omad. Suuremat ohtu kujutavad need teist sorti inimesed - õnnetud, kellel on omad õigused. Need on uusrikkad, kes tulevad rendivad kohalikelt helikopteri ja sõidavad tundrasse ning tulistavad armutult põgenevaid põtru. Lihakehad jäävad tundrasse vedelema ja haavatud surema. Sellise laskmisega kaasneb alkohol ja helikopteri põrand on kesti nii täis, et võimatu on kõndida. Milline rõõm ja nauding!? 

Analoogne toimub jõgede suudmes lõhede tuleku aeg. Inimene püüab jõkke tungleva kala kerge vaevaga ja seda igasugu ettekäänetel. Küll kalakarja uurimise , küll selle ja teise kuni kalakaitse ettekäändeni välja. Püütud kala eest saadava rahaga saab tõesti kalasid kaitsta aga raha on mujalegi panna ja nagu süües kasvab isu nii ka rahavajadus. Lähenev kapitalism on kui raske nakkushaigus - võidujooks naabriga. Kellegil on ja minul ei ole. Sotsialismis olid kõik ühtemoodi vaeselt rikkad kapitalismis vähesed rikkad ja enamus tõesti vaesed. Mis see parem on?

Kui seitsme aasta jooksul enamus kudema minevaid kalu välja püütakse on kari hukkumas. Mitmetel Karjala ja Koola jõgedel on see juhtumas. Huvitav, kuidas käib Koola suuremal jõel Panoil kalade elu. Seal peremehetsevad kohalikud ja ameeriklased koos. Üks nädal sealsel jõel lõhepüüki maksab kuni 7,5 tuhat dollarit ja siis on võimalik helikopteriga minna kalale. Panoi jõel on võimalused teised. Seal on koos samasügisene kudeja ja osalt ka talve üleootavaid isendeid. Samuti on ka kalade keskmine kaal suur. 20-ne kilosed ei ole haruldased.

Enne järvesid tõuseb tee Tsavanga kõrgustikule, mis kulgeb idast läände ja kus kasvab kohati tihe männik, kohati madalate kollastes lehtedes kased. Pinnas on liivane ja kaetud heledate samblike ja punastes sügisvärvides taimede laikudega. Maapind on oksakestest nii puhas nagu oleks kojamees käinud. Kogu see ala on risti põiki täis põtrade radasid. Tasane kõrgendik on liigendatud orgudega ja see on kindlasti üks põtrade lemmikpaik. Järv on lähedal.oleme merepinnast umbes 180 meetri kõrrgusel.

Järveääres oli korralik majake, millest järveni sadakond meetrit ja seal ujus palju luiki. Paða võttis kohe püssi ja proovis neid lasta. Luiged tõusid lendu, kruugutasid kaeblikult ja laskusid kaugemale järvele tagasi. Õnneks ükski neist pihta ei saanud. Onni ümber oli kalavõrke, kütuse vaate, kalasoolamise tünne jne. Ustele oli kleebitud värvilised õrnemasoo erootilisi pilte. Neist on siin tundra üksinduses tõesti "puudus". Olgu siis pildidki. Õhtu oli saabumas ja kiirustasime järvele. Peale väikest lantide järelvedamist olid meil kõigil haugid otsas. Tuli ka üks ahven. Paða ja Ljoða panid sisse mõned võrgud ja kadusid järvele. Enne pimedat puhastasime kalad ja sättisime õhtusööki tegema. Valeri on hea kokk ja põhitöö jäi tema kanda. Praetud haug kartuli ja hapukurgi majoneesi kastmes viis keele alla. Söögi juurde kulus väike soru ja enamat ei olnud vaja. Siinsed kohalikud ei tarbi alkoholi sest sellega kaasneb palju tarbetuid riske. Pakane ja Valge meri on nõudnud omale kõik innukamad alkohoolikud rääkimata kainetest kangetest meestest kellest iga aasta keegi jääb. Räägiti kaladest, püügist , onni ajaloost, elu olust üldse ja puutumata ei jäänud ka naisteteema. Laual oli päevi näinud maakaart. Koos asjatundjatega oli hea planeerida erinevaid matkavmarsruutide võimalusi. kolmest järvest läände jääb mööda tundrat paar kilomeetrit Strelna jõeni. Vesdehodiga saab sõita jõeni välja ja enne on veel üks onn viimase järve kaldal. Strelna jõgi on suurem kui Zavanga ja paatidega läbitav kogu pikkuses. Kärestikke on palju kuid ühtegi ületamatut ei pidanud olema. Samal jõel ülesvoolu on tühi küla, mis kaardilgi märgitud mitte tegutsevana. Mööda Strelnat tõuseb lõhe kudema kogu jõe ulatuses. Laskudes mööda jõge saab peatuda alles paar aastat tagasi tehtud onnides. Need onnid ehitasid kolm leningradlast ja tõid sinna elama ühe kodutu mehe. Suures linnas ei käinud meeste käsi hästi ja üks neist,initsiaator, tapeti. Teistest ei olnud tagasi tulejaid ja nii saigi kodutu omale kodu aga 25 kilomeetrit eemal lähemast asustatud punktist ja tühjale kõhule on sellest vähe abi. Eelmine aasta oli tulnud suudmesse soola otsima. Edasine on teadmatus. Antagu sellele kodutule pikka iga, ja meile võimalus järgmine aasta sinna sattuda! Kui jutt juba üksikutele läks siis ühe jõe suudmes pidi elama veel üks erak. Teda oli kimbutanud viinaviga aga pakane aitas tedagi. Nimelt oli viinauimas mees leidnud end jääkülge külmununa ja pidi end ise lahti lõikuma. Peale seda ei võtvat enam tilkagi. Püüab lõhet ja Murmanskist tullakse sellele järele tuues talle talvevarustust. Saime üsna huvitava reisi mõttes paika pandud. Hea on kui lisaks loodusele on võimalik ka kohtuda inimestega kes saavad siin üksi hakkama. Tagasi järvede äärde.

Kaks järve on suuremad 20*4 km keskmise sügavusega 4 meetrit. Kaladest mida püütakse on peamised haug, ahven ja siig ja lutsugi. Suurim haug mida saadud aastaid tagasi oli kaalunud 27 kg. Siig on kuni 4 kg ja suvel oli püütud õngedega ahvenat kolme päevaga ligi 700 kg. Kõik 800-900gr. Kindlasti on ka rääbist aga kes sellega viitsib jännata kui suuremaid lõhelisi on küllaga.
Siinsetesse järvedesse on asustatud ka peled, hariliku siiaga sarnane. Aastaid tagasi käis järvedelt täis püük. Sõideti välja nädalateks ja kolhoos teenis lisatulu. Kindlasti olid normidki. Praegult täiendatakse järvest püütud kalaga küla inimeste toidulauda. Järves on sees mõrrad ja iga siiasõitu kasutatakse maksimaalselt nii kala kui liha varumiseks. Siinkandis on olnud aegu kui mõnede järvede kalarohkus on jõudnud üle kriitilise piiri. Siis on järved mürgitatud roiskuvate hüljestega. Lähevad aastad ja jälle on kala. Meil sellist probleemi ei tule vist kunagi.

Hommik. Jõuan päikesetõusule. Taevast kakub pilve. Võtsin püssi kaasa ja vantsisn kõrgendikule. Siin oli sageli põtru nähtud ja kes siis ei loodaks. Istusin ja vaadates järvele tekkis jälle ängitsus. Midagi on puudu, see on vabadus. Siin tahaks olla terve nädala. Püüda kala ,käia jahil ja tutvuda järvede ümbrusega. Mina sain jälle korraks seda tunda ja tuleb edasi - tagasi liikuda. Sellele rajale, mis siia jälle toob tahaks küll eksida.

Hommikusöök ja asjad kokku. Teised vaatavad üle võrgud ja saavad mitu suurt siiga kinnituseks meile, et kalamehe juttu võib siin uskuda. Mõrdadest oli tulnud hulka nelja viie kiloseid hauge ja üks kolmekilone luts. Kiirustasime jõe peale. Sõitsime mööda kõrgustikku kuni jõeni. Sellest kohast allavoolu pidi jõgi muutuma rahulikuks ja sõidetavaks. Samast kohast oli kevadel palke tehtud ja neid suurveega külla parvetatud (sauna palgid). 

Jõeääres esimesks asjaks teejoomine ja siis teele. Kes tagasi järveäärde, kes kummipaadis allavoolu. Enne kui lahku läksime püüdsime ühest august viis haugi ja andsime need kohalikele. Paadimatka alguses oli tegu madalike ületamisega. Kohati tuli paate taga vedada. Peagi muutus jõgi rahulikuks ja laiaks järvjõeks. Vool oli väga aeglane. Sellistes kohtades võttis Valeri meid Kaarliga sleppi ja liikusime seda kiiremini edasi. Taevas kiskus pilve ja hakkas sadama, kohati tugevasti. Kiirustasime, et esimesel päeval võimalikult palju läbida. Me ei teadnud kui palju tuleb teisel päeval varustust seljas tassida. Palju kohti oli selliseid kus tekkis tunne püüda. Mõned kiired visked ja jälle edasi. Paar haugi võtsime välja ja sellega oli söök kindlustatud. Kahju, et kaarti ei olnud kaasas. Ðilini oja suudmes otsisme mõlemalt poolt kaldalt jahi onni. Juttude järgi pidi see küll kohendamist vajama aga ööbimiseks oleks sellegi poolest sobinud. Kõik oli asjatu, sest onn asus oopis teiselpool jõge sada meetrit eemal künka otsas. Liikusime edasi kuni Valeri leidis küllalt sobiva koha tihedate kuuskede All, kus oli piisavalt kaitset tuule ja vihma eest ning kütet lõkke tarvis. Teised sättisid üles varjualuse ja mina puhastasin haugid. Riided vajasid kuivatamist aga ülevalt tuli aina juurde. Söögiks otsustasime teha oopis kukeseeni. Kaarel oli onni otsides sattunud seentele peale ja korjanud kiiruga. Seened olid selleks aastaks juba lõppenud aga neid kukeseeni oli olnud palju. Praadisime sibulaga õlis ja kukeseen on kukessen, nii meil kui põhjas. Väike palsami sorts teele lisaks ja katsusime magama saada. Valeri läks väiksesse telki ja Kaarel jäi minu juurde lõkkeäärde. Kinnitasime lisakile tema kohale ja öö võis tulla. Lõkke ääres on ikka millest rääkida ja nii see aeg läks. Kui olime tunnikese maganud juhtus äpardus kilega. Vihmavesi oli kogunenud nii palju, et kile andis raskusele järele ja pool ämbrit vett kukkus otse Kaarlile näkku. Esimese une pealt selline märg äratus ei ole just mõnus. Sellega ei olnud kõik. Otse pähe kukkus veel üks tugipost. Kostis sõimu ja süüdistusi kellegi aadressil, kui päris ärkas sai kõik selgitust. 

Vihmase ilmaga tulevad varustuse nõrgad kohad ilmsiks kõige paremini. Kaasas peaks olema üks tugav niiskuskindel kott, mis kaitseks magamistarbed ja vahetuspesu ka vette kukkumise korral. Rääkimata tikkude ja fotoaparaadi kaitsmise vajadusest. Ei ole paha kui kaasas olev kile või koormakate(äärtes on spetsiaalsed augud kinnitamiseks) on nii suur,et saab teha hädapärase varjualuse lisaks telgile või vajadusel seda asendada. Sügisese reisi aegu peab valmis olema ka külmadeks. Kindad, soe pesu, müts jne. 

Hommik tõi ninna hoopis kargema õhu. Tuul oli keeranud põhja ja sellele olid reageerinud ka luiged . kostusid lahkuvate lindude kluugutused. Hommikusöögiks oli prae haug ja kaste kurgiga. Kui riided kuivatatud, paadid ülevaadatud asusime teele. Jõgi muutus peagi madalaks ja kahekesi ühes paadis läks raskeks. Jätkasin jalgsi mööda kallast ja varsti olid ees suuremad kärestikud ja kosekesed. Asju tuli tassida 400-500 meetrit. Kaarel proovis üksi laskuda ja fiiling oli hea. Suurveega muidugi veelgi parem. Suurest kosest allapoole oli tee juba tuttav ja plaanisime lõunatada enne laagrit ühes ilusas kohas. Asju tassides andsid mäest laskudes tunda põlved. Valu oli kohati päris tugev ja sundis end hoidma kividel turnides ja laskumistel. Põlvedele tuleb teha trenni ja üleliigsest kehakaalust peaks vabanema! Matkal olles on kasulikemaid asjugi kanda kui…. Laagrijuures oli kõik vaikne. Mehed püüdsid oli ju viimane päev. Kalev oli õppinud lendhõngega püüdma ja saanud mitu korralikku lõhet ja mõned harjused. Ühte kala tuli väsitada 45 minutit. Sellest pingutusest jäi käeranne valusaks. Sommidel oli mitu suurt lõhet otsast läinud ja kõige paremate liblikatega. Ollel oli näkanud kõige paremini pöörlega forellitäpilise puukalaga. Elamusi oli kõigil ja nii ka meil. Tegime õhtusöögiks lihakonservide ja kartuli hautise. Lõkkeääres kuivatasime kõik riided ja magamiskotid ja võtsime kokku elamusi. Jäänud oli veel üks öö telgis. Tunda oli jahenemist - kahutas. 

Hommikut kasutasime veel püügiks.seekord läksin alla voolu saare juurde. Seal pidi olema koht kus ka kõige võhikum saab kala. Saingi Kalevilt saadud voobleriga ühe ilusa noore lõhe. Saare juures oli tõesti kudevate kalade paradiis. Ühes kohas õnnestus vaadelda rahulikult kudemiskohas ujuvaid lõhesid. Ilm oli hästi tuuline ja kala ei võtnud kellegil. Nägin esimest korda reisi jooksul karvasjalg viud. Kiirustasin laagrisse, sest teised olid juba läinud. Pea laagri juures märkasin, et nuga oli kadunud. Samahästi kui kadund mees kui kaotad noa. Tuju oli sandimast sant. Nuga on tõeline abivalmis sõber - ühised mälestused nülitud loomadest ja sisselõike armid kätel ning ei ole rahustavamat asja kui noa teravaks ihumine.

Laager kokku ja katsusime endast võimalikult vähe nähtavat maha jätta. Prügi võtsime kõik kaasa küla prügimäele, et teinekord tulla sama ürgsesse paika.

Õhtu laagris. Tegime ringi külale peale. Käisime poes, sinine värv, niigi kõle ja see võimendub veelgi tühjadelt lettidelt ja riiulitelt. Mehed võtsid ðokolaadi.

Meile oli köetud saun. Sai higi lahti ja olemise korda. Õhtusöögile toodi külapealt kodukohisevat. Nalja sai visatud Pärnu metanooli mürgituse üle ja ise kontrollitud kas ikka nägemine alles.Päris normaalne võtta. Lõpp on ikka üks. Räägitakse ühte ja seda sama aga aru keegi ei saa ja jälle järjekindlalt otsast peale. Tunne on selline, et juurde tuleks veel tuua. Aeg on jõudnud sinnamaale, et tuleb öörahu aeg - elektri jõujaam pannakse seisma.

Viimase päeva hommik. Peale hommikusööki olime valmis ära sõitma aga millega oli lahtine. Merel puhus tugev tuul ja laev oli Umbas. Taevas kiskus pilve ja lennuki peale ei saanud kindel olla. Kõigepealt pidid selgitama kui paljud kohalikud sõidavad Umbasse. Kõige kindlam oli sõita vesdehodiga mööda rannikut Varzuga jõe suudmesse Kuzemosse. Väljasõit võttis aega. 

Zavanga lennuväli on üle jõe tasandikul, mis on silutud ja sõkutud, et An- 24 saaks maanduda ja õhku tõusta. Start on suunaga merele ja see annab lisavõimaluse selleks puhuks kui kiirust jääb väheks. Puuduvad signaaltulede ribad ja sellepärast toimuvad lennud ainult selge ilmaga. Tuulte ja vihmade eest varjumiseks on ka ootepaviljon. Sarnased on tingimused kõigis kolmes rannaäärses külas.

Meie lahkumise päeval oli reisijaid palju. Oli emasid kes läksid talveks linnas õppivate laste järgi vaatama. Oli teisigi looduses käiaid kodu naasmas. Oli mehi kes jätsid naistega hüvasti ja suundusid kaldaäärsesse punkti võrkudega kalu püüdma. Kõigil olid omad tegemised. Vesdehodile kogunes päris palju reisijaid, kes ei olnud kindlad lennuki tulemises.

Küla ja lennuvälja vahele jääb merekaldale eraldi olev üleliidulise tähtsusega ilmajaam. See on kui riik riigis. Kas küla elab või ei see, püsib ikka ja annab teateid ilmamuutusest.

Tagasivaadates külale ja selle elule ja elukorraldusele. Kogu see külaelu on kui kommuun. On külavanem ja kolhoosiesimees( kohliku osakonna juhataja pigem) ja kogu kus otsustatakse ühiselt mida on külainimestele vaja. On ühine raha ja selle eest muretsetakse kõike vajalikku. Ostetakse juurde mõni paat, mootor, vesdehod ja nii kõike muud tarvilikku - hädavajalikku. Laste koolitamiseks on Umba linnas korterid ja laste eest hoolitsevad emad. Väiksemate laste järgi vaatavad külla jäänud vanaemad ja emad. Edasijõudnutele muretsetakse elamispind Peterburgi või Murmanskisse ja koju on nad oodatud alati. Kõige suurem väärtus, mis lastele kaasa antakse on lapsepõlv selles karmis looduses - mere ja tundra piiril. Mida selle kogemusega hiljem keegi peale hakkab on juba iga isiku rajaleidmise kunst. Kes eksib suurlinna elanike hulka, kes leiab tee hiljem tagasi. Ei saa öelda, et nende juured on siit Zavangast. Külaelanikud on pärit suure kodumaa erinevatest vabariikidest, erinevatest rahvustest. Nimetavad nad endid ühiselt pomoorideks endiste põliselanike järgi ja on selle üle uhked. Ühiselt hoolitsetakse nii pensionääride ja leskede kui ka orbude eest. Kõik annavad oma panuse- parima külale ja nii ühiselt saadakse üle kõigist raskustest.

Küla saab elektri jõujaamadest, mis töötavad hommiku ja õhtutundidel. Keskpäeval ja öösel voolu ei ole kui just ei tööta kalade külmutid. Televiisor näitab Sverdlovski pealt ja ajavahe on kaks tundi. Kell kümme on saated läbi. Kogu elu on suhtpraktiline ilma priiskamiseta. 

Eksisteerib kolhoos. Näha on küla taga vastavat tehnikat, mis seisab seal kasutult kuna seda mõtetust enam ei jätkata. Tobedusi on ikkagi. Külavahel oli näha hobuse jälgi. Need pidid olema päris kohalikud põhjamaa hobused ja nende saatuski on põliselanike sarnane. Kõik on nad nummerdatud seega kolhoosis arvel. Elavad vabalt liikudes põtrade kombel toitu otsides mööda rannikut. Keegi neid ei vaja ja keegi nende eest ei hoolitse. Iga talv sureb mõni nälja ja külma tõttu ning kantakse maha. Külamehed olid ühe põdrapähe lasknud ja liha läks muidugi söögiks. Ei olnud tal häda midagi aga kellegi suu matsus liiga kõvasti ja kolhoosile tuli tasuda trahvi 14000 rubla. Heina siiski tehakse aga sobivaid kohti on vaid kohati jõeääres. Kes peab kitse, kes kasvatab kartulit väiksel lapikesel maja kõrval. Suurem osa ostetakse. Väga palju korjatakse seeni, kuivatatakse ja soolatakse. Samuti marjad on tähtis toiduosa. Järvedel püütud siig, ahven ja haug on lõhede kõrval odavuse ja ka maitse poolest hinnatud kalad. Need püütud kalad võib kõik müüa või anda kohalikele, ilma et see neid solvaks.

Elatakse nö. kokkuhoidlikult - kokku hoidvalt igas mõttes. Inimesi on sealgi igat masti - nii heas kui halvas aga see ei pääse nii mõjule. Külavanema majal on erinevalt teistest aastatega vajunud hallidest puumajadest värskem värvimata puuvooder. Kolhoos on ehitanud silikaadist majad, aga need seisavad pigem kõik tühjalt, sest ei pidanud need ei sooja ega külma. Ühes sellises korda tehtud majas meie hotell asuski. Samamoodi tühjalt seisab lasteaed ja veel mõnigi ühiskondliku funktsiooniga hoone. Üks on kindel, et elanikkond on vähenemas. Välja ei paista vaeseid ega rikkaid kuid üks nn. "Rikas" on siiski. Kolja võttis kätte ja remontis geoloogide poolt tundrasse jäetud vesdehodi ja sõidab sellega siiani ning hea tasu eest teeb taksotki.

Põhjamaine karm loodus on inimese iseloomu kujundav faktor. Inimesel kes siin tahab olla halb-,teistega mitte arvestav, on raske. Üksi ei saa lihtsalt hakkama- teiste poolt tõrjutuna on lausa võimatu. Kohalikud on suhtlejad sõbralikud ja vastutulelikud. Sellist suhtumist olen kohanud ka Hibiinides, kus naabrid pidid peaaegu tülli minema meie võõristamise võimaluse pärast. Selline suhtumine tuleb puhtast hingest- südamest ilma vale häbita, omakasupüüdliku tagamõtteta. Või ehk siiski, sellise mõttega on raske harjuda. Inimesed kes siin elavad ei ole pideva parema otsingul olevad indiviidid. Neil on oma suhtumine ümbritsevasse, mis on päris karm. Nendes tingimustes elamine on omaette katsumus - väljakutse - võimalus olla vaba. Vabadus on võimalus teha oma kätega kõik selleks, et ei lõpeks laualt söögipoolis ja toast soe. Siinne elu ei sõltu enam nii poliitikast ja suurte rahade afääridest. Sinna ei kosta poliitikute õiged ega valed otsused. Keegi ei tea seal, mis on töötus või ilma soojata jäänud paneelelamu korter. Inimeste suhtumine teistesse on usaldav sest halb inimene siia ei satu. Tal ei ole siia asja. Siin pole väärtusi mida saaks taskusse toppida. Siin oled sa peagi alasti kohlike, teiste matkakaaslaste ja looduse ees. Siin ei ole direktoreid, saadikuid vaid saad olla vaid sina ise.

Kõik on tasakaalus. Tervislik toitumine, alkoholi tarbimine, füüsiline koormus ja stressi puudumine. Ei jõua siia gripi laine ega teised ohtlikud ahvatlused. Haigused on seega harvad ja kui tulebki surm siis las tulla rahus sest elatud on täisväärtuslikult ja ei ole poolikuid tegemisi millepärast peaks muret tundma või kartma lahkumisel. Ei ole suuri materjaalseid väärtusi, mida taga nutta ega raisatud päevi. See on loomulik eluringkäik nagu loodusrahvastele kohane, kus mõistetakse oma tühisust ja väärtust.

Tasakaalu hoidmiseks ei ole siin kirikutki. Pole vist pappigi kelle usk siin ainult risti ette lüües vastu peaks.Kohalikud teavad niigi kunas risti ette lüüa ja kunas mitte. Kelle nime ilma asjata mitte pruukida ja mis nimi hädast aitab. 

Ei saa olla nii, et ühtegi probleemi ei ole. Ei ole midagi imelikku kui üks kord on suurel kaardil küla kohal märge "mitte elus". Nii on ühe sisemaise Strelna jõeäärse küla kohale kirjutatud. Ei ole piisavalt uusi inimesi kes siia tulemas ja venemaa majandus liikudes kapitalismi, unustab need külad. Kasvav turism ei toida lihtrahvast ja kauaks sedagi kui lõhet enam ei ole piisavalt. Globaalsest kliima soojenemisest ei jää puutumata needki paigad. Eks ole üheks märgiks hästi paks lumikate viimastel aastatel. Selle mõjud siinsele loodusele on alles teadmata.

Eks kõige selle eelneva pärast suhtutakse meisse "ebanormaalsetesse" kes tulevad siia tuhande kilomeetri kauguselt sellise heameelega. Eks see annab mõnelegi lootust, äratab rändaja instinkti teha kaasa mõni kaugem matk sisemaale või lihtsalt head meelt. Eelnev olukirjeldus ei ole pelgalt ülistav vaid see on keskkond kus elatakse seda säästvalt tulevastele põlvedele mõeldes või mitte. Sellisena nägin seda mina. Keegi teine teistmoodi ja kõigil on õigus. Selline on elu Valgemere kaldal. Aeg jäi lühikeseks ja liiga hilja taipasin mida kõike ei oleks tulnud küsida ja uurida saamaks paremat ülevaadet kohalike elust olust. Jäid tegemata paljud pildid just inimeste elust. Tagasi vaadates on ka nemad osake sealsest loodusest ja mitte väike aga selleks on ju uued võimalused. Meid oodatakse sinna jälle. Minna sinna tasub alati ja mitte ainult lõhet püüdma. Matkata tundras, järvedel ja jõgedel. Teha korda mõni onn või raiuda üles uus on hoopis midagi muud kui suur euro maja siin. See oleks koht kuhu hing ihkab minna - puhkama.

Reis oli läbi. Jäänud oli veel juba tuntud tee Umbast edasi bussi sõitu. See tundus parajalt tüütu ja pikk. Liikusime vesdehodil mööda mereranda ja vahel tõusis rada üles kaljudele eemaldudes merest. Sõitsime korduvalt liini alt läbi sõna otseses mõttes sest liinil oli kõrgust kohati ainult kolm meetrit. Postid olid toestatud selle ümber laotud kividega. Üleval sõitjad pidid kummarduma, et mahuks traatide alt läbi.  Rannikul oli näha pidevalt sinna uhutud puitu,millest piisab kõigile kütteks ja ka ehituseks. Oli näha juba lõhutud ja riita laotud kütet ja pooleli olevat tööd. Kütte pärast ei pea siin metsa minema vaid selle toob meri kohale.

Mereääres peatusime ja meist jäid maha kohalikud kes asusid võrgupüügile. Töö tahab tegemist. Varzuga suue. Kuzemo küla. Sealt viidi meid mootorpaadiga paari korraga üle. Edasi saab mööda teed ja Gaz 66 oli meile järgi saadetud. Liivane rannik, madalikule kinni jäänud ja lammutatud laeva vrakk, maailma lõpuga ühendavad telefonikaabli puntrad ja delfiinide püüdjate autod kaldal. See on riigi rida. Oodatakse peenikese kala tulekut (arvatavasti rääbis so. Siberi vorm 40 sm pikk ja kuni 500 gr. raskune ja ekslikult nimetatakse heeringaks. Koeb enne jõgede jäätumist otse liivale ja mari pidi kannatama ka külmumist) jõesuudmesse kudema, mille järel tulevad ka valged delfiinid. Suue suletakse võrkudega ja väikese kala lahkudes jäävad delfiinid võrku, kes siis transporditakse üle Moskva maailma erinevatesse delfinaariumitesse. Ühe delfiini hind on ligi 50 000 USD. Eelmisel aastal juhtuti siia just püügi ajaks. Tegime tuld ja proovisime keeta kohvi.kõigi ootused olid viimases tassis. Kellel oli kotis alles natuke suhkurt ja võileiva materjali. Ootus oli suur ja veel suurem pettumus kui selgus, et vesi, mis jõesuudmest sai võetud oli soolane. Nii see jook joomata jäi. Oli kuulda vandumistki. Valeri teadis rääkida hoopis suuremast kohalike murest. Siinne Kuzemo surnuaed on liivasel pinnasel ja tuule tõttu on mõnigi mees pidanud vanaema luid juba viis korda ümber matma. 

Meie seiklused ei olnud veel sellega läbi. Kui jõudsime päris tee peale ootas meid ees just avatud kontrollpunkt. Kuna olime esimesed siis otsiti ka meid erilise hoolega läbi. Initsiaatoriks oli kohaliku kolhoosiosakonna juhataja. Välimuselt meenutas see mees kurikuulsat multifilmi kangelast. Kohal oli Umba rajooni miilitsa ülem ja OMON. Kes otsib see leiab. Nii oli kala sellist, mis neile ei meeldinud ja moskvalastel jälle põhjapõdraliha, mis vajas kontrollimist jne. Meie passidest ei leitud kohalikus omavalitsuses nõuetekohast registreerimist ja see oli juba passireðiimi rikkumine ja igati karistatav. Nii komposteeriti meie ajusid pool ööd ja pea terve päeva kuniks olid trahvid makstud ja passid käes. Kohlikud võõrustajad tegid meile miilitsa maja kõrval kohvikus välja, et pidime taluma sellist bürokraatiat aga eks seegi oli omaette vajalik kogemus. Kohalikku lehtesaamine oli kindlustatud.

Vedas,et tagasisõit Kandalaksani jäi päevasesse aega. Saime näha ilusaid vaateid järvedele, Hibiinidele ja Kandalakða lahele. Sõime samades söögikohtades, ostsime teeäärest külmavõetud pohli koju kaasa ja ei kahetse. Nendest marjadest tehtud toormoos vähese suhkruga on midagi erilist. Piiriületused läksid libedalt kuni Tallinnani välja ja nii reis lõppeski, kui just lõppes. Peetakse plaane edaspidiseks aga kõigil on juba omad, uued, endised mured meeles! Raske oli rahust ja vaikusest tulnuna leida end sellest stressi täis ,raplevast võib öelda, et haigest ühiskonnast. On mobiil, on kõned ja lõputu probleemide jada ja kõik jätkus vanas vaimus nagu midagi ei olnud muutunud. Midagi siiski , on üks jõudu andev - kosutav mälestus - ebanormaalsete ettevõtmisest, ühest kalalkäigust Koola lõhejõgedele, tundra järvede vaikusesse. On pildid albumis ja rajad mälus. Sinna võib iga aeg minna ja ka eksida.