Kamtšatka king-salmon

Avaleht >> Kamtšatka king-salmon
Valeri Semjonov Kamtšatkal 2007

Lühidalt öelda võib nii, et kui keegi räägiks, siis hästi ei usuks küll. Tegelikult tuli aga kohapeal selline tunne nagu oleks esimest korda kalal. Mõtled, et kuidas selle kala ikka jõest kätte saad. Proovin nüüd lühidalt jutustada nädalast mille saatsime mööda Põmta nimelise jõe ääres Kamtšatka läänepoolsel küljel. Transpordi mured murtud, istusime esimesel õhtul kummipaati ja läksime kohe jõega tutvust tegema. Vee vool oli jões tugev. Kohati oli kallast koos võsaga kaasakistud, kohati mõni uus jõeharu moodustunud. Suurvesi oli alanenud ja vesi natukene selginenud, kuigi veel suhteliselt kõrge. Tšavõtsa  (kuninglõhe venekeelne  nimi) püügiks kõige sobivam aeg. Kuupäev näitas 24. juunikuu õhtut 2006 aastal  ja ilm oli vastavalt kohalikele oludele kevadine. Puhus tugev tuul, termomeeter näitas +8 kraadi. Meie kalagiid lisas veel omaltpoolt, et suvi on neil tänavu „soe“ - lund on vähe. Tegelikult oli lund veel mägedes näha küll. Sõitsime  suudme poole, sinna kus jõgi juba laiemaks läks. Seal pidid olema esimesed tsavõtsa „aklimatiseerumise“ kohad jõkke tulles. Meie kalagiid, kes talvel on kõige ehtsam Kamtšatka kütt, rääkis tõtt. Lisaks sellele, et saime oma esimesed „kuningad“ kätte nägime neid mitmeid veest välja hüppamas. Algus oli erutav, kuid kõik oli nii öelda kontrolli all. Kalad olid 8-9 kg rasked. Jõekaldad olid hästi käidavad, jookstavad ja peale 10-15 minutilist väsitamist olid nad meil käes. Rahul õhtuse kerge „jalutuskäiguga“ jõe suudmesse, jäime telgis arutledes uue päeva võimaluste üle magama päris kiiresti. Ikkagi pikk tee seljataga. Moskva – Petropavlovsk – Põmta. Uus päev käes ja kindel suund silme ees. Lähme kontrollime eilsed kohad ära. Võtsime söögitegemiseks vajalikud asjad kaasa ja peale tugevat hommikusööki asusime kohe teele kaaslasteks veel teinegi paatkond. Kaks šotlast ja üks ameerika kalamees. Nemad olid oma eesmärgiks seadnud tšavõtsa lendõngega kinni püüda. Ütlen kohe ära, et see neil ka õnnestus, tõsi küll, alles kolmandal päeval. Esimesed päevad pidid nad rahulduma teiste kalaliikidega. Meie aga lahendasime lõunasöögi küsimuse ära poole tunniga. Seekordne tšavõtsa oli juba muljetavaldav. Ujus saba peal 20 meetrit šotlaste poole, kes püüdsid vastaskaldal ja huilgasid nähtust.

Peale väikest võidujooksu kalaga oligi meie lõunasöök mul käes. Vanja, meie kalagiid hakkas kalaga edasi toimetama.   Peale esimest uhaad tšavõtsast sõitsime paar kilomeetrit ülesvoolu. Kahe jõeharu ristumiskohas moodustus ilus, vähe vaiksema vooluga sügavus. Kala ei olnud voolus, vaid valis endale seisukohaks just sügavamad kohad. Sellest kohast alates hakkas tegelik kalapüük alles peale ja kohe „kooliraha“ maksmisega. Korralik võtmine, tugev tõmme, paar lööki ühele ja teisele poole, hooga voolu, vooluga alla või ülesse, seejärel äraminek. Konksud sirgeks venitatud, rõngad puruks,150 meetrit nööri läinud koos kalaga- sellised olid „koolirahad“. Õnneks olid tagavarad olemas. Vahetasime kolmikud tugevamate vastu, panime topelt rõngad ja hoidsime paati alati käepärast, et saaks paadiga kalaga kaasa minna. Siin on see kolmes lauses ära öeldud ja tundub tavaline aga seal jõeääres oli see hoopis teisiti. Näed, kuidas 15-20 kg kala oma vea pärast ära läheb… . Vaatamata sellele, et paar suuremat kala ära läks oli kogemus seda väärt. Õhtul jätkus juttu kauaks. Järgmisel päeval otsustasime minna paadiga ülesvoolu ja uurida sobivaid kalakohti. Paljudes kohades tegime lühikese püügi, mis tavaliselt lõppes kala saamisega. Üldiselt võttis kala esimese 5-10 min. jooksul, vahest pikema aja pärast. Heas kohas on tavaline, et näed kala veest välja hüppamas. Ta ei teinud selliseid kõrgeid hüppeid, vaid nagu vaatas natukene, mis toimub. Lõunat sõime laagris ja magasime tunnikese, et õhtul jõuaks „kuningatega võidelda“. Kolmanda päeva õhtuks oli meil sobiv kalapüügi režiim käes. Peale hommikusööki püüdsime lõunani. Lõuna oli kell 14, seejärel magasime kella 17-ni. Õhtul püüdsime tavaliselt 21-ni, siis sauna ja magama. Järgmised kolm päeva olidki nii-öelda „kalamehe unistus“. Sööd, magad, võitled „kuningatega“ ja seda ilmsi. Keskmine statistiline päev oli reisi lõpuks selline: 6 kala said kätte; 5-6 läks konkreetselt otsast ära ja 7-8 võtmist oli veel. Keskmine kaal oli kättesaadud kaladel ~9 kg, suurim 14 kg.  Kogemuste puuduse ja natuke nõrga(õrna) varustuse tagajärjeks oli see, et suuremad kalad läksid meil minema. Käega sai katsuda vast 18 kg kaaluvat „kuningat“.